Mis on Argentiina tango?
Enamik uurijaid on seisukohal, et Argentiina tango kui tants tekkis 19. sajandi lõpuaastatel Rio de Plata jõe ümbruses asuvates linnades: nendeks on Buenos Aires, Montevideo ja Rosario. Just Buenos Airesel oli kõige rohkem eeldusi kasvada tangopealinnaks, kuna sealne elanikkond kasvas tänu immigratsioonile põhiliselt Euroopast määratu kiirusega. Äärelinnades elavaid sisserändajaid iseloomustas segu melanhoolsusest, ebakindlusest, võitlusvaimust ja uhkusest. Paljude tangouurijate arvates on nimelt sellisest tunnete kombinatsioonist alguse saanudki nii Buenos Airese kui ka tango vaim. Alguses mängiti tangoviise põhiliselt kolme instrumendi abil: flöödi, kitarri ja viiuliga. Hiljem müütiliseks ja populaarseimaks muusikariistaks saanud lõõtspilli sarnast bandoneóni hakati tangode saateks mängima alles 20. sajandi alguses. Võib arvata, et tangol kui tantsul on olnud 3 põhilist noorus- ja küpsusperioodi. Esimese kolme etapi jooksul tantsiti äärelinna kõrtsides ja kabareedes, teise kolme jooksul kohvikutes, tantsusaalides ja teatrites. Just siis sai tango instrumentaalne pool uue tähenduse: nimelt sündis 20. sajandi esimesel poolel uus mõiste tango ajaloos: orquesta tipica criolla, spetsiaalselt tango jaoks mõeldud orkestrikoosseis, millest arenes omakorda hiljem välja orquesta tipica. Esimene ametlik tangoplaat (Enrique Saborido/Angel Villoldo lugu “La Morocha” ) on pärit aastast 1907, esimene orkestrisalvestus pärineb aastast 1911 (”La Rosenda”, dirigent Vincente Greco). Kõigi aegade suurim tangolaulja on kahtlemata olnud Carlos Gardel (1890-1935), kelle hääl jõudis Buenos Airesest nii Pariisi kui New Yorki ning kelle abil muutus tango universaalseks nähtuseks. Võib isegi öelda, et enne Gardeli oli tango vaid tants, mitte laul. Tema kaasaegseid 20. sajandi esimestel aastakümnetel nimetatakse “vanaks kaardiväeks” (la guardia vieja), tango kuldaeg (edad de oro või la guardia nueva) kestis aga aastatel 1920-1940. Just siis tõusid esile sellised väljapaistvad muusikud nagu Fransisco Lomuto, Fransisco Canaro, Roberto Firpo jpt, lauljad Roberto “Polaco” Goyeneche, Angel Vargas ja Edmundo Rivero. Tuntumaid orkestreid juhatasid tänaseni väga tuntud Osvaldo Pugliese, Anibal Troilo, Carlos di Sarli, Horacio Salgan jt. Kindlasti just tänu Piazzolla uuendustele on viimastel aastakümnetel toimunud tango uussünd ning täna on tango taas üks maailma populaarseimaid tantse. Buenos Aires, Berliin ja London on tangoklubidest tulvil ning üle kogu maailma kohtuvad tangofännid MILONGADEL- spetsiaalselt tango tantsimiseks mõeldud tantsuõhtutel. Vt ka Laura Talveti artiklit ajakirjas “Muusika” : http://muusika.kul.ee/arhiiv/200712/lugu11.pdf
Alates 1950. aastast algas traditsioonilise tango ajaloos pikem kriis, mis andis ent ruumi avangardse tango tekkimisele (tango de vanguardia), mille suurkujuks sai Astor Piazzolla (1921-1992).
Samuti on edasi arenenud muusika: traditsioonilisema Argentiina tango kõrvale on tekkinud ka mõiste tango nuevo, mis paneb rõhku tango show elementidele, keerulistele figuuridele ja sammukombinatsioonidele, tantsu professionaalsusele. Üle maailma toimuvad tangofestivalid, kus esinevad ning võistlevad omavahel professionaalsed tango nuevot või tango de saloni viljelevad tantsupaarid, kes annavad huvilistele tunde ning osalevad tihti ka avalikel milongadel.
Posted by admin at Monday ~ January 01, 2007 |
Category: Uncategorized
